Meie suvila

Meie suvila

Vaevalt on ükski ajaloolane või arheoloog suutnud kindlaks teha, millal nimelt tekkis inimesel soov jätta suvekuudeks oma hästikorraldatud eluase ja siirduda tunduvalt primitiivsemasse ümbrusse oma puhkeaega veetma. Arvatavasti on see seletatav inimese alateadliku sooviga olla lähemal loodusele. Loomulikult ei ole kaugeltki kõik suvilad primitiivsed. Juba kauges minevikus hiilgasid kõrgklassile kuuluvad suvituspaigad oma luksusega, jättes tihti varju linnaelamudki. Inimese soov üksteist ületada on tinginud praegugi täiuslike ja pisiasjadeni viimistletud suvehäärberite tekkimise, mille puhul maksab ütlus: vaid parim on küllalt hea.  Kuid õnneks see ei ole reegel.

1973. aastal avanes meil võimalus osta võrdlemisi soodsalt vana, tilluke talumaja meeldivas kohas. Me ei mõelnud kaua. Võimalus oli olemas ja see tuli ära kasutada. Seda me ka tegime. Mis sai edasi, sellest räägivad järgnevad leheküljed.

 

Kobru küla 

Olen üsna kindel, et paljud inimesed ei ole kunagi kuulnud sellise nimega kohast. Ei olnud seda meiegi, enne, kui üks tuttavatest kutsus meid peredega sinna nädalavahetust veetma. Kokkulepitud päeval ja kellaajal saabuski väike buss, millesse me siis töökaaslaste ja nende peredega mahutasime ja sõit "tundmatusse" läks lahti.

Alguses sõitsime mööda tuttavat Haapsalu maanteed läbi Keila ja Vasalemma, kuid varsti peale selle keerasime vasakule, metsavahelisele teele. Silt maantee ääres teatas koha nimeks Kasepere. See oli tüüpiline tolmav, üsna auklik ja külavaheteele iseloomulikult looklev. Kummalgi pool teed laius mets. Ainult vahete-vahel hakkas tee ääres silma mõni talumaja.

Kui olime sõitnud umbes 7 kilomeetrit, jagunes tee kaheks. Meie buss keeras vasakule, veelgi kitsamale, nüüd juba tõelisele metsavaheteele. Ümberringi oli tüüpiline, võsastunud männimets, segamini lepavõsaga, mis paiguti näis läbitungimatuna. Paari kilomeetri pärast ületasime tillukesest ojast üleviiva  sillakese ja veel paarisaja meetri pärast peatus meie sõiduk ühe talumaja ees. Olime jõudnud oma sõidu sihtpunkti. Meie ees oli Kaasiku talu Kobru külas.

 Kaasiku talu peremees, Ilmar Sepp oli meile tuttav oma onupoja, meie töökaaslase Enn Sepa kaudu. Jässakas, keskmist kasvu, muheleva näo ja lõbusa jutuga mees jättis tüüpilise, pisut tahumatu maamehe mulje. Kuid seda ainult niikauaks, kui ta suu laulmiseks avas. Seda häält jäid kuulama ka need, kes muidu laulust lugu ei pidanud. Ja polnud ka ime. Tegemist oli ju meie esinduskoori, kuulsa RAM-i, Riikliku Akadeemilise Meeskoori endise lauljaga.

Ilmar Sepp (vasakul) naabriga 

Nädalalõpp möödus õnnelikult ja elu jätkus tavalist rada mööda. Kuid meile oli jäänud südamesse mingi pisike mõtteraasuke. Miks ei võiks meil olla oma maakodu? Tõepoolest, miks? Elasime me ju linnakorteris, kus neli betoonseina ahendasid meie liikumisruumi ja energiat. Sellest sai räägitud ka tööl. Ja ühel heal päeval saabuski meile rõõmustav uudis: võimalus on olemas. Mitte kaugel Kaasiku talust, kus me olime saanud maaelust esimese maitse suhu, oli müügil pisike talumaja - Kurissoo talu. Et see nii pisike on, leidsime alles siis, kui oma töökaaslase autoga seda vaatama läksime.

Lisaks sellele, oli see ka üsna viletsas seisukorras. Maja oli ehitatud vana aida külge 1950. aastal. Aidaosa, mis toimis köögina, oli pärit tunduvalt varajasemast ajast. Kui uue osa katus oli kaetud tõrvapapiga, siis köögi katuse aset täitsid üsna kõdunenud välimusega servamata lauad. Kogu ehitus jättis võrdlemisi trööstitu mulje.

Maja järgmise aasta varakevadel. Tara on juba minu poolt ehitatud. 

Me ei lasknud ennast siiski sellest segada, vaid tegime kaubad ära. Koos majaga kuulus kauba hulka ka samal krundil olev kuur, mis oli veelgi haledamas olukorras.

Kuur 

Niisiis kuulus meile nüüd kaks lagunemisjärgus olevat hoonet. Veidi kainema meelega inimese oleks ehk selline perspektiiv pannud järele mõtlema, kuid mitte meid. Olime noored ja tarmukust jätkus kümne eest. Veidi muret tegi küll transpordiküsimus, sest autost ei osanud me tollal undki näha. Kuid autosid polnud ka teistel külainimestel, ei põliselanikel ega ka suvitajatel. Leppisime mõttega, et 8 kilomeetrit tuleb hakata jalgsi maha käima. Hullem lugu oli vältimatu remondiga. Transpordi ja eriti ehitusmaterjali hankimine oli ju sellel ajajärgul väga keeruline ja ega ma eriline organiseerija ei olnud.

Õnneks lahenesid suuremad raskused lihtsalt. Kaasiku talu peremees võttis mind niiöelda oma hõlma alla ja aitas nõu ja jõuga. Kuna ka tema maja katus vajas kõpitsemist, oli meil võimalus katusematerjal ühiselt hankida ja kohale tuua. See oligi kõige hädalisem töö. Pooleldi sissevajunud korstnaga aitas mind minu töökaaslane, kelle kaudu kogu operatsioon "Suvila" oligi saanud teoks. Kuna ta oli varem töötanud müürsepana, siis oli tema käes kortsnapitsi ladumine tühiasi. Seega olid edasilükkamatud tööd tehtud ja me võisime vaadata veidi lootusrikkamalt tulevikku.

Enn ja Sulev korstent ladumas 

 Segumasinaks sobis käru suurepäraselt

Missugune oli siis meie uus kinnisvara? Välisuksest, mis kõigi loogikareeglite vastaselt avanes sissepoole, pääses 16 ruutmeetri suurusesse tuppa. Selle otsaseinast viis avaus köögipoolele, mis oli linnakorteriga võrreldes üsna ruumikas - 12 ruutmeetrit. Köögist viis uks sahvrisse või eeskotta. Ja see oligi kogu meie elamine. Köögi otsaseina taga oli veel mingi tilluke ruum, mis oli olnud kasutusel aidana.  

Juta aida uksel 

 Üks asi tingib teise. Lühikese arupidamise tulemusena leidsime, et igal nädalavahetusel 8 kilomeetrit edasi ja tagasi kõndimine ei ole just meeltülendav perspektiiv. Seda enam, et kaasa tuli vedada kogu toidukraam ja palju muudki. Nii hakkasime mõtlema auto peale. Auto hankimine oli sel ajal palju keerulisem, kui suvila leidmine. Nimelt maksid ka kasutatud autod tunduvalt rohkem, kui uute ametlik hind üldse oli. Kahjuks aga polnud neid uusi võimalik saada. Selleks oli vaja seista autoostu järjekorras, saada ametiühingust autoostu luba ja nii edasi. Meie õnneks või õnnetuseks oli ühel meie tuttaval pakkuda elus üsna palju kogenud autoke - vene ime nimega ZAZ-950 ehk maanteemuhk, nagu teda paremini tunti. Minu teadmised autodest olid kaunikesti piiratud ja kuna senine omanik oskas ladusa jutuga kiita autovanakese häid omadusi, ostsimegi lõpuks selle ära.

Mina uhke autoomanikuna väikese maanteemuhu kõrval 

Oli meie vanake, mis ta oli, kuid siiski teenis ta meid küllalt ustavalt paar aastat. Pikemaid sõite me temaga ette ei võtnud. Suvilatee sai ta hästi selgeks, sest me veetsime seal iga nädalavahetuse ja ka oma puhkused. Kui aga viimaks tahtsin lasta tal vahetada uued kereplekid, selgus kurb tõsiasi: polnud lihtsalt kohta, kuhu need külge keevitada. Kogu kere seisis koos ainult rooste ja harjumuse najal ja roostegi hakkas juba olema liiga vana. Järelikult oli vaja hakata mõtlema uue auto peale. Ja jällegi naeratas meile õnn. Üks minu töökaaslane teadis kedagi, kes pakkus juba kraadi võrra paremat liiklusvahendit. Tegemist oli sama ZAZ-tüüpi autoga, kuid moodsam: ZAZ-968. Tunduvalt väiksema läbisõiduga ja korraliku kerega.

ZAZ-968 

 Selle roolis ei tarvitsenud enam häbi tunda, sest selliseid vuras meie teedel piisavalt palju. Pealegi olid ta sõiduomadused vähemalt minu meelest head. Kuni lõpuni teenis ta meid laitmatult. 

Nüüd, kui transpordimured olid murtud, võisime endid pühendada täiel määral oma majakese kohendamisele. Ja seda tööd oli tõesti palju. Kui mina hoolitsesin remonditöödeeest, siis Juta hooleks jäi aed. Peab ütlema, et see viimane ei olnud põrmugi paremas korras, kui hooned. Kõigepealt vedeles kõikjal igasugust võimalikku ja võimatut prahti vanade majapidamisriistade ja poolkõdunenud puumaterjali näol. Võttis üsna kaua aega, enne, kui viimane kärutäis oli veetud. Teiseks kasvas metsistunud territooriumil rohi lausa põlvini.

Kumbki meist oli ehk kaugelt näinud niitmist, kuid mitte kordagi seda ise teinud. Eks siis tuli hea õnne peale proovida. Selgeks me seda küll päriselt ei saanud, kuid kuidagimoodi õnnestus meil õuel kasvav džungel siiski silmale meelepärasemaks teha.

Juta niitmas 

Algaja maamees 

Võidakse muidugi küsida, miks me ei kasutanud muruniidukit. Jah, see variant oleks olnud küll kõige lihtsam, kuid olen jätnud mainimata, et kõige vooruste hulka, mis meie elamisel oli, kuulus ka elektriliini puudumine. Muidugi lisas see tubli annuse romantikat, kuid samas ei võimaldanud toiminguid, mis tänapäeva inimesele tunduvad loomulikud ja isegi möödapääsmatud.  Söögitegemine toimus küllaltki lagunenud, kuid siiski veel kasutamiskõlblikul pliidil ja ilusate ilmade puhul ka õues.

Valgustuseks kasutasime esi-isade eeskujul küünlaid. Petrooleumilamp oleks ehk olnud tõhusam abimees, kuid kahjuks lehkas tolleaegne lambiõli üsna vastikult ja õhtuti, peale lambi kustutamist hõljus veel kaua toas kibe petrooleumihais, mis ei lasknud uinuda. Linnainimesed on ju teadagi üsna pepsid.

Seega jäi ainsaks silmavalguseks küünal. Suveõhtutel polnud sellest erilist küsimust, sest valgust piisas ja kumbki meist ei olnud öökulli loomuga, vaid läksime magama juba üsna varakult. Seevastu mida lähemale sügisesed pimedad ööd saabusid, seda enam puudust tundsime elektrist.  See tundus aga vähemalt esialgu olevat ületamatu probleem.

Peale mustunud ja lipendava tapeedi mahatirimist ning uue seinakatte paigaldamist sai meie toakene hubase välimuse. Kuna ainsaks küttekoldeks oli meil vaid eelpoolnimetatud lagunemisjärgus olev pliit, otsustasin ehitada sellele lisaks tuppa ka kamina. See oli minu poolt üsna julge ettevõtmine, sest kunagi varem ei olnud ma kokku puutunud mingisuguse pottsepatööga. Kavand sündis minu enda peas. Kuna raudkividest ümbruskonnas puudust ei olnud, otsustasingi selle looduslähedase materjali kasuks. Kamina südamik sai laotud muidugi tellistest, kuid väliskihiks kasutasin lõhutud raudkive. Ei saa just öelda, et kivide poolitamine oleks olnud lihtne töö. Suure haamriga ja ka lihtsalt kivi vastu teist heites õnnestus mul siiski saada vajalik kogus materjali. Tulemus oli lootustandev ehkki esialgu ajas kolle suitsu tuppa. Sisemust tasapidi ümber ehitades jõudsin lõpuks enamvähem rahuldava tulemuseni.

Järgnevaks tööks oli magamisasemete valmistamine. Kuna meie tuba oli väike, jäi ainsaks võimaluseks nari. Selleks kasutasin samuti ümbruskonnas leiduvat materjali. Naripostiks ohverdas oma elu priske kadakas. Kas avaldas oma mõju maaõhk või pidev askeldamine, kuid nii hästi ei ole me kunagi maganud, kui oma asemetel suvilas.

Köögilaua jala eest hoolitses juhuslik tormihoog, mis kiskus maa seest pika, sihvaka kuuse. Kui ma nägin teda seal metsas lamavat juured abituna õieli, sain kohe aru, milleks mulle seda vaja läheb.

Seda lauda on soovitud äragi osta, kuid selle õige paik on seal, kus ta sündis. 

 Järgmiseks tõsiseks probleemiks oli vesi, õigemini selle puudumine. Kaev oli küll olemas ehkki me pidime seda otsima tagajärjetult paar esimest päeva. Alles täpsema juhatuse järele avastasime ta umbes 150 meetri kaugusel metsas. Põhjuseks tõid eelmised omanikud väite, et seal olla veesoon maapinnale kõige lähemal. Teadjamad inimesed külas aga rääkisid, et vanaperenaine olevat olnud üsna tuntud oma lepikuliisu või kirjanduslikult rohkem tuntud nimega samagonni valmistajana. Kuna selleks läheb vaja ohtralt vett ja maja ligidal seda tööd teha pole kunagi olnud soovitav, siis saigi kaev kaevatud just sinna, kus see praegugi asetseb.

Oli siis põhjus, mis ta oli, kuid faktiks jäi asjaolu, et kuigi vesi oli hea kvaliteediga ja normaalselt veetase üsna maapinna lähedal, oli kastmisveega siiski raskusi. Kaevuni viiv metsarada ei olnud asfalttee ja kahe täis ämbriga puude vahel laveerimine ei meelitanud seda tööd tihti ette võtma. Lisaks sellele kippus meie kaev veevaesel ajal kuivaks jääma.

Varakevadel vett tassimas 

 Seega tuli järgnevaks ettevõtmiseks puurkaevu tegemine. Sama probleem oli ka Kaasiku talus. Seega õnnestus meil jälle kord oma mured ühendada. Ja muidugi oli Kaasiku peremees see, kes kaevupuurijad kohaliku kolhoosi meeste abil üles otsis. Minul jäi üle ainult oma kaevu eest tasuda ja see kasutusse võtta. 

Kaev valmis varasügisel. Kuidas vett kätte saada, kui elektrit ei ole? Katsetasin bensiinimootoriga, kuid selle tulemuseks oli, et tossu ja lärmi olid kõik kohad täis, kuid vett tuli umbes sama palju, kui kulus bensiini. Liiga aeglane mootor ei suutnud pumpa korralikult ringi vedada. Jäi üle lollikindel nn. allweiler käsipump.

Juta on tööle rakendatud 

Oli üsna tüütu sellega edasi-tagasi lõgistada, kuid asja ajas see ära. Ikkagi lihtsam, kui ämbrite tassimine. Seda enam, et Jutal oli selleks ajaks põllumajandus juba kõrgel järjel ja kastmisvett kulus palju.

Kõrgete saakide meister 

 Elumajaga olin saanud enam-vähem ühele poole. Järjekorda ootas kuur.  Esialgu pidi see leppima lihtsalt uue tõrvapapiga katusel. Põhjalikum remont jäi hilisemaks ajaks. Nüüd olid ees õuetööd. Ehkki meie kasutuses olev maa ei olnud piiratud, (õigupoolest me ei teadnudki, kus on selle piirid), ehitasin ma krundi eespoole pooleldi sümboolse tara, mille äärde istutasin metsast toodud kuusekesed.

Mina kuuske istutamas 

Väikesed kuused äärestavad sissesõiduteed 

Värav ja auto katusealune 

Tõsi küll, kuusekesteks jäid nad ainult mõneks aastaks. Varsti kasvasid nad tõelisteks metsakaunitarideks, mis takistasid kavatsetud sissesõidutee kasutamist. 

Väikesed kuused on kasvanud jõudsalt 

Meid ümbritsev mets oli üsna rikkalik metsaandide poolest. Leidus maasikaid, mustikaid, pohli ja ka põldmarju.

Juta marjul 

 Mina ei hoolinud marjul käimisest, kuid seevastu seente korjamine oli üks minu lemmiktegevustest. Ehkki meie metsa saagikus jäi kuulsamatele seenekohtadele alla, jätkus neid meile piisavalt.

Juta peale seenelkäiku 

Suured sirmikud kasvasid lausa õues 

Isegi meiesugustest asjatundmatutest kujunesid aja jooksul välja seenetundjad ehkki nii mõnegi seene äratundmisele jõudsime alles aastate pärast. Marja- ja seeneaegadel oli meil ka üsna sageli külalisi, kes ka metsaande hindasid. 

Suur sirmik on leidnud omaniku 

Järjekordsed korvitäied saabuvad metsast 

Ja ilma ei jäänud neist keegi. Hiljem, kui ma ei olnud enam eriliselt vaimustunud mööda metsi kolamisest, jäi minu hooleks marjulistele ja seenelistele lõunasöögi valmistamine. 

Kuigi palju aitasime kaasa naabrite heinatöödel

1979. aasta sai meie jaoks teatud mõttes pöördepunktiks. Nimelt jällegi Kaasiku talu peremehe abil jõudis lõpuks kaasaeg ka meie õuele. Saime elektri! Sellele eelnes pikk ootamine, sest töömeestel oli ees muudki pakilist ja juba kohaleveetud postid said seal üsna tükk aega rahulikult pikutada. 

Postid on kohale veetud 

Enne seda jõudsin paigaldada majas juhtmed ja muu vajaliku. Kuid lõpuks olid ka postid püsti. Minu hooleks jäi kaevata kaablikraav viimasest postist majani. 

Kaablikraavi kaevamas 

Seda oli umbes 60 meetrit ja veel kunagi ei olnud ma teinud ühtegi tööd sellise rõõmuga. Tähendas ju see seda, et lõpuks oli lõpp pimedatel õhtutel ja ennekõige tööriistade kasutamise võimalust. Ja siis see saabus! Esimest korda nägi meie maja ja õu elektrivalgust. 

Lõpuks saabus valgus 

Kui mina tegelesin ehitustöödega, õitses Juta aed täies ilus

Lillede keskel 

Kiviktaimla 

Tööd see muidugi nõudis. Vahete-vahel tundus, et oleme võtnud omale teise töökoha. Arvamus oli muidugi ekslik, sest kui ametliku tööpäeva pikkus on kaheksa tundi, siis siin me ei saanud sellega arvestada. 

Juta iiristega 

Kullerkupud 

 Meie tööpäev kestis varahommikust hilisõhtuni. Kuid me ei nurisenud. Koos linnariietega heitsime maal endalt ka linnamured ja -mõtted. Esialgu oli minu puhkuseks kaks nädalat ja suvele sattus see alles igal kolmandal aastal. Kuid uues ametis, mida loeti tervistkahjustavaks tööks, pikenes minu puhkus ühe kuuni ja oli alati suvekuudel. Kogu selle aja veetsime maal kordagi linna poole vaatamata. Kauplusauto, mis käis kord nädalas, varustas meid toiduainetega ja kui sellest puudu jäi, sõitsime jalgratastega kohalikku kauplusse 8 kilomeetri kaugusele. Need olid toredad ajad!

 Elektri olemasolu võimaldas nüüd sellistegi tööde tegemist, mis omal ajal sai edasi lükatud. Kuuri remondi ajal ehitasin sinna ka väikese, väga primitiivse sauna või õigemini pesuruumi, mis lõpptulemusena vaimustas meid mõlemat. 

Kuuri remontimas 

Kuna me kumbki ei olnud  erilised leiliviskamise pooldajad, siis ei näinud me ka mingit vajadust enda kupatamiseks lavalaudadel. Seevastu pesemisvõimalused said suurepärased. Kas mõjus selleks kohalik vesi, ei oska öelda, kuid eriliselt puhas tunne jäi peale igakordset pesemist küll.

 Loomulikult oli üks esimestest elektririistadest pump, mille järele olime tundnud suurt igatsust. Jäi ju nüüd ära tüütu käsipumba hoova liigutamine, mis suurema kastmise korral võis kesta kaugelt üle tunni. 

Juta põllumaad kastmas 

 Meie majapidamine oli kasvanud suureks niihästi põllumaa, kui ka iluaia poolest. Muruniitja kuulus iseenesestmõistetavalt meie "relvastuse" hulka, nagu ka arvukad käsitööriistad. Hiljem ehitasin endale kuuri puutreipingi ja ka see oli üsna pidevas kasutamises.

 Kunagine pooleldi maa-alune kelder maja kõrval oli sisse varisenud ja kuna meil ei olnud selle järele mingit vajadust, ajasin ma selle lõplikult täis ja kujundasin tekkinud künka istumiskohaks koos kiigega. 

Hommikune hetk 

 Paljukest meil aega istumiseks ja kiikumiseks üle jäi, on muidugi iseasi. Kuid koht ja võimalus olid olemas. Samuti kaevasin maja taha hetkelise mõttevälgatuse tulemusena väikese, kilega vooderdatud basseini. Ikkagi ainult rohkem tegemisrõõmust, kui vajadusest ajendatuna.

Puhkus 

Asi, mis meie suvila väärtust veidi kahandas, oli asjaolu, et läheduses puudus veekogu. Oli küll kitsas oja, mis läbi küla voolas ja mis lumesulamise ajal üsna tõsiselt kaldapealseid majapidamisi ähvardas ja isegi mõnikord silla lõhkus, kuid see oli ajutine nähe. Kesksuvel ei ulatanud tema veetase täismehel põlvist kõrgemale. Ainuke supluskoht keset võsastunud heinamaad oli võrdlemisi porine.

Parema puudumisel tuli sellega läbi ajada, sest järgmine suurem veekogu asus 15 kilomeetri kaugusel ja kujutas endast kinnikasvavat järvekest mudaste ja õõtsuvate kallastega. Siiski suutis meiegi ojake pakkuda meile omamoodi elamusi, mitte niivõrd suplemise, kui vähipüügi näol. Loomulikult oli see tegevus keelatud, kuid lubadega ei viitsinud meist keegi vaeva näha. Nii juhtuski, et ühel lõbusal püügiretkel sadas meile kaela võimuesindajate seltskond. Trahvist me ei pääsenud. Lõbu oli meil siiski laialt ja tegin sellest loost pikema laulugi viisil "Mutionu pidu", mis küla peal kiirelt tuntuks sai. Kuna ma selles kontrollidena tegutsenud kolmikut just leebete nimetustega ei austanud, oli minu õnn, et see kaugemale ei ulatunud.

Veega oli ajuti imelik lugu. Vähemalt meie suvila juures. Ühel sajusel augustikuu päeval maale sõites avastasime oma suureks üllatuseks, et meie krundile on tekkinud jõgi. 

Ja mitte väike, vaid selline, mis julgelt võis võistelda esikoha pärast meie küla ojaga. 

Juta hommikusel suplusel 

Looduse vingerpuss, mis andis meile võimaluse nautida veemõnusid lausa oma õues. Mis sellest, et see vesi ei olnud kunagi kuigi soe. See oli ikkagi meie oma jõgi!

Veteavarus 

Peegeldus 

Kui meil oleks tekkinud korrakski mõte oma suvila maha müüa, oleks see olnud parim aeg, sest näiline jõgi oma õues oleks tõstnud hinda kahekordseks. Loomulikult ei kavatsenud me oma eluunistusest loobuda. 

Mina (vasakul) naabrimehega 

Muidugi ei kestnud selline looduse kapriis kaua ega esinenud kaugeltki mitte igal aaastal, kuid meeldejäävaks sündmuseks oli see siiski.

 Aastal 1975 rikastus meie pere uue liikme võrra. Ei, mitte lapse, vaid neljajalgsega ja seejuures üsna karvasega, kelle nimeks sai Joss. Tegemist oli meie kassiga. Oli selge, et puhkuse veetmisel suvilas tuli paratamatult arvestada ka temaga. Siin oli mõningaid probleeme. Ehkki Jossile meeldis suvilas palju rohkem, kui kitsas linnakorteris, ei leppinud ta kunagi autosõiduga, isegi, kui ta tajus lõppsihti. 

Olukord muutus kohalejõudmisel. Kõik puud ja põõsad tuli üle nuusutada ja kõik kohad üle kontrollida. Alguses me ei usaldanud lasta tal omapäi tegutseda, sest põlise toakassina ei olnud tal mingeid eelnevaid kogemusi looduses liikumiseks. Kartustel ei olnud siiski alust. Vähemalt esialgu. Joss püsis korralikult meie lähedal ja tuli alati kutsumise peale. Kuid aja jooksul kasvas temagi enesehinnang ja oma ehmatuseks ei leidnud me teda mitte alati sealt, kus ta oleks pidanud olema. Nii käisime tal järel lähema naabri juures, kus ta lehmalaudas lehmaga tõtt vahtis ja mõni aeg hiljem võttis isegi ette retke naaberkülla. See viimane oli meile paras šokk ja veel tükk aega peale seda ei lasknud me tal omapäi hulkuda.

Koduarestis 

Ka oma viimase puhkepaiga leidis meie väike sõber maal suure toominga all, kus meelespealilled ümbritsevad tema kalmu.

Lohutust leidsime naabri koertest, kes olid kõik meie suured sõbrad. Isegi nii suured, et mõnikord lippasid nad lausa omapäi meie juurde. 

Tuksi oli ainuke, kellega ma sõbraks ei saanud 

Süsimust Terri saabus Kobrule meie kaudu

 Väike Nässu oli meie suur sõber

Naabripere viimane koerake Timbu

 Loomi oli meil teisigi. Algaastatel oli vahetult meie krundi taga kohaliku kolhoosi vasikate karjamaa, kus need siis vabapidamisel ööd ja päevad aega surnuks lõid ja mõnikord ka meie aias ringi hulkusid. Kurja nad ei teinud, sest alguses ei kujutanud meie aed endast erilist vaatamisväärsust.

Juta oma lõpmatus loomaarmastuses sai nendega kohe sõpradeks ja oleks tihtipeale meie leivatagavara neile söötnud, kui see oleks vaid olnud võimalik. 

 Teiseks suureks sõbraks oli talle hobune, kes oli külas ainus ja kelle hooleks oli vajalike põllumajandustööde tegemine. Kellele ta tegelikult kuulus, ei teadnud vist keegi. Vajaduse korral tarvitasid teda kõik. Ka tema oli Juta hoolealune.

Külalisi käis meil sageli. Niihästi töökaaslasi, kui ka muid sõpru. Kõige rohkem juhtus seda muidugi marja- ja seeneajal. Meil ei olnud selle vastu midagi, sest, nagu juba öeldud, ei armastanud ma marjul käia ja Jutal oli seltsis julgem. Ööbimine ei valmistanud probleeme. Meil oli kamina ees suurepärane, lahtitõmmatav tugitool, millelle me külalisele aseme tegime. Rohkem, kui ühe külalise puhul leidus ööbimisvõimalus kuuris olevas külaliste toas.

Kuid käis ka nö. "eksootilisemaid" külalisi. Nende hulgas oli seltskond Gruusiast, üks perekond Lätist ja isegi paar soomlastest perekonda. Soomest käis meil rohkemgi külalisi, mis oli omaette ohtlik ettevõtmine, sest välismaalastel oli rangelt keelatud Tallinnas piiridest lahkumine. Kõik läks siiski õnnelikult ja süüdistust spioneerimises kellelegi ei esitatud.

Külalised Gruusiast ...

... Lätist ...

...ja isegi Soomest 

Külarahvaga oli meil samuti tihe läbikäimine. Eelkõige puudutas see muidugi Kaasiku talu, mille pererahvas veetis kõik oma vabad päevad maal, oma talu-suvilas. Ilmar ja tema abikaasa, Marta, olid mõlemad väga külalislahked inimesed, mistõttu nende elamine meenutas tihti lausa võõrastemaja. Ilmari tutvusringkond oli lai niihästi linna-, kui ka kohalike inimeste hulgas.

Järjekordne seltskond on saabunud

Ka mina olin seal üsna sage külaline. Õnneks sain minagi, tänu oma ametile, pakkuda Ilmarile omalt poolt abi.

Tihti toimusid seal peod ja kokkutulekud, mille puhul ka mina sain palju esineda asjaarmastaja mustkunstnikuna. Kuivõrd täiuslikud minu etteasted olid, jätan pealtvaatajate otsustada. Minule pakkusid need korrad igatahes palju lõbu. Ilmar esines loomulikult oma laulurepertuaariga, mis tal oli üsna rikkalik. Mul on tõsiselt kahju, et ma ei taibanud tollal tema esinemisi salvestada ehkki see võimalus oleks olnud olemas.

Ilmar ja mina esinemas

Teiseks kohaks, millega meil oli palju kokkupuutumisi, oli Vanatoa talu, üks kolmest tegutsevast talust kogu külas. Perenaine Helmi oli eriti minu abikaasale suureks sõbraks.

Juta (vasakul) ja Helmi

Ajal, kui meil veel oma pesuruumi ei olnud, käisime igal laupäeval seal tõelises suitsusaunas. Asi, mida üsna paljud inimesed tänapäeval ei ole enam kogenud. Ehkki kumbki meist ei olnud suured saunaskäijad, pakkus see koht siiski elamust oma madala, tahmunud lae, hämara, peaaegu pimeda ruumi ja tohutu kivikerisega, mis veel järgmiselgi päeval soojust õhkas. Kütmise ajal oli kogu sauna- ja selle eesruum täidetud suitsuga, mille sees ka eesruumis pesitsevad pääsukesed pidid tahtmatult viibima. See ei näinud neid siiski segavat, sest aasta aasta järele saabusid nad ikka samasse paika tagasi. Loodetavasti ei saanud poegadest astmaatikuid.

                       Suitsusauna mõnusid nautimas

Kui meie aed paistis silma lillerohkuse poolest, siis võrreldes selle aiaga oli meie oma hale vari. Niihästi lilleaed, kui ka põllud olid rikkalikud, tänu läbi krundi voolavale jõekesele. Sügisel saime pererahvalt tihti täiendust oma põllusaakidele. Kõik meie talvekartulid tulid sellest majapidamisest. Vastutasuks käisime me abiks kartulivõtmisel. Ka sellesse majapidamisse jäid minu tööst jäljed.

Mööda põlluveert edasi minnes tuli järgmiseks Tõnupere talumaja. Ka see oli ostetud suvilaks ehkki vanaperenaine, kelle nimi oli ka Helmi, elas seal aastaringselt. Tema väimees, Mart oli tuntud oma puunikerduste poolest. Seda ei olnud ta kusagilt õppinud, vaid oli täielikult amatöörkunstnik. Viimatinimetatud asjaolu jättis ta ka ilma teenitud kuulsusest.

Üks Mardi töödest

Tema kahekordse maja esimene korrus oli täis tema poolt puutüvedest valmistatud omanäolist, kuid väga mugavat mööblit. Laes rippus valgusti, mille fragmenti võib näha pildil ülalpool.

Mart oma tööd demonstreerimas. Laua kohal on näha huvitav valgusti

Teiste peredega oli meil vähem kokkupuuteid. Vanatoa talu vastas jõe teisel kaldal oli Tänatse talu, mille perenaine, Teele kuulus ka veel põliste külaelanike hulka. Järgmiseks tuligi minu sõbra, Ilmari Kaasiku talu, sellest edasi Suurejaagu, Sepa ja viimasena Põllutaguse. Neist ainult Tänatse ja Sepa talud oli niinimetatud toimivad majapidamised. Muud majad  kuulusid kõik linnainimestele, kes seal siis oma puhkusi või vaba aega veetsid.

♦  ♦  ♦

Nii möödus 25 aastat meie elust. Muutunud oli meie maja, kuid muutunud olime ka meie. Veerand sajandit ei möödu jälge jätmata. Võibolla oleksime jätkanud suvila pidamist, kuid olukord sundis meid sellest loobuma. Müüsime oma suvila, koha, mis oli meile olnud teiseks koduks nii pika aja jooksul. Ei või öelda, et me tegime seda südamevaluta. Palju meist endist, meie mõtetest ja töödest jäi sinna. Veel praegugi, 15 aastat hiljem näeme vaimusilmas meie õitsvat lilleaeda, vaevaga haritud põllumaad ja viimse põõsani tuttavat seenemetsa.

♦   ♦   ♦

Alles 2003. aasta sügisel võtsime veel kord ette oma tuttava tee, et külastada meile armast paika. Seekord oli meil kaasas meie uus pereliige, koerake nimega Pässu. 

Valisime meelega sõduks tööpäeva, et viibida segamatult koos oma mälestustega. Tee oli valusalt tuttav koos kõigi pisidetailidega.

Suvilasse viivale kõrvalteele pöörates tervitas meid kõigepealt vahepeal suureks kasvanud puuderivi. Kunagiste tillukeste kuusekeste asemel sirgusid sissesõiduteel ja aia ääres kõrged, sihvakad puud. Lausa uskumatu, et olin kunagi need oma kätega metsast välja kaevanud ja tillukeste puukestena maha istutanud.

Vaevalt võib läbi kuuskede näha veel aiaväravat

Maja ja kuur olid säilinud peaaegu samasugustena, kuid muutunud oli aed. Seal, kus enne oli meie suure vaevaga ülestöötatud tagasihoidlik põllumaa, oli nüüd lihtsalt istumiskoht.

Maja on püsinud samasugusena ...

... kuid kuur on saanud uue katuse ja koos sellega on maha lõhutud huvitav varikatus

Väike veesilm oli kinni aetud, lillede asemel lagedus. Kadunud oli meie suure hoolega kokkukantud kiviktaimla. Suureks olid kasvanud  varem basseinikest ümbritsenud paburitskipõõsad. Õu oli korralikult niidetud, mis leevendas veidi esialgselt tekkinud pisikest pettumust. Oli kurb seista ukse ees, mis nii korduvalt oli meile avanenud, kuid nüüd suletuks jäi, nagu teatades, et meil ei olnud enam siia asja. Ega ei olnudki. Vaatasime veidi ringi ja lahkusime, südames väike nukrusetunne. Kallistasin enda istutatud kaski enne lahkumist. Niipea ei olnud meil kavatsust tagasi tulla.
 

Külastasime ka teisi majapidamisi. Külake oli vaikne ja väljasurnud. Me ei kohanud ühtegi inimest. Ja ega polnudki enam kedagi kohata. Vanatoa perenaine, Helmi ja Kaasiku peremees, Ilmar olid surnud, teised inimesed, kes linnas tööl, kes mujal. Kuid selleks me ju olimegi valinud oma sõidupäevaks sellise aja, et segamatult oma mälestusi üles äratada.

Jalutasime vaikides mööda metsarada, mida mööda olime korduvalt kõndinud, vaatasime tühje maju ja sügisest metsa, kus kased ja vahtrad kollendasid. 25 aastat, veerand sajandit, olime veetnud siin oma rõõmudega, oma töödega ja rahuga, mis valdas meid alati, kui olime saabunud oma teise koju. See oli nüüd vaid mineviku kauge kaja, mida enam tagasi ei saa. Ja siiski, ilma selleta oleksime olnud tunduvalt vaesemad. Kaunid mälestused sellest ajast jäävad alatiseks meelde.
Nõmmel 2008.a.



Tagasi avalehele